Pic related, jõin esimest korda see aasta Red Bulli, kuna neid jagati raamatukogus tasuta, kuniks me street fighter 4ja mängisime ja ma kõiki võitsin (kahte oma sõpra, võõiks turna olla, klõpsiksin end võidule). Raamtukogu on üldse sõbralikuks kohaks saanud, viimasest nädalast äkki neli päeva siin olnud. Ülejäänud aja enda armsa ja hoolitseva tüdruku juures. Seal olin muidugi ükshetk nii palju, et polnud ruumi hingata ja see tekitas erimeelsusi, sain taaskord targemaks suhte kaugustes. Ikka eelistad kaisutamist, kui elab 10 minuti kaugusel. Aga liiga palju midagi head on lõpuks kahjulik.

Eksamisess on täies hoos, õppimine on tegelikult hea, leevendab tegevusetust ning mõtteid eksistentsi kriisist. Issi helistas ka ja ütles, et olid uue panni ostnud. Let the frying of eggs continue. Ja praekartul, ei saa seda unustada. Ei taha neid petta ning halbu eksamitulemusi saada, need on üsna kõrgel listis prioriteedid. Mis need õigemini olid, ei mäletagi. Kuidagi need päevad mööduvad, mõeldes millal järgmine eksam on ja vajalikke ettevalmistusi tehes. Eelmine aasta ma ei jõudnudki Fallout 2-te mängida, tunnen, et olen suuremaks saanud või siis tähelepanu on muudel asjadel olnud. Muidugi, sotsiaalseid vahekordi on olnud kordades rohkem, kui seda oli keskkooli ajal, elusees poleks Suur-Karja tänavale läinud kolmapäeval, et kallist õlut juua, kuid odavat õlut Tartus? Lihtsamat mõnu pole leidnudki.  Seltskond on muidugi vapustav, see tudengite ühine hirm ja mure eksamite ees on kuidagi lohutav, et sa pole ainus, kes esimest aastat vaeva peab nägema, et oma kohta siin hoida. Hinnetega on muidugi raske, pole keskkooliga võrreldavgi. Aga, peab saama hakkama, alati saab. Kõik saab lõpuks korda, nagu mu mullune uus sõber mulle seda rääkinud on.

Kodus käimised on ka nii meeldivad nüüd. Varem oli see tavaline koht, nüüd igatsed enda voodit, vanemaid, halvimal juhul ka enda õde. Soe toit, mitmekesisem kui su tudengivalik ning kõik need mahaäetud sõbrad, kes pole veel Tartu jõudnud või jätkavad haridust javõi karjääri Tallinnas. Alati rõõm näha, kui tegu pole võltsi tunnete avaldamisega. Seni on olnud need külastuskäigud kosutavad, magamine on ka kordades parem. Pikkuses ja kvaliteedis. Sweet, sweet bliss.

Tuleb tõdeda, mida aeg edasi, seda huvitavamaks mu eriala muutub. Füüsika on nii kuradi laia uurimusega (terve maailm?), kui sulle meeldivad röntgenkiired, õpi neid, kui valgus, siis optika, kui liikumine, siis mehhaanika ja nii edasi. Kõik muidugi peegeldub vastavalt matemaatikas. Can’t do shit without maths. Mata oli mul kõige nõrgem keskkoolis, kas laiskusest, tähelepanu puudusest, või lihtsalt polnud seda lahendamistungi, mis oma parima sõbraga eksisteeris põhikoolis. See-eest olin tüdrukuga, kellega matemaatika tunnid olid kõige naljakamad päevas. Küll tegime üksteist järgi, küll üritasime 5 minutit vait olla, et mitte tundi segada, sodisime üksteise vihikuid kehadega, pärast Karema küsib misasi see on, tema tegi. 10. klassis olin muidugi tiba sisse võetud temast, sestap tuli temapoolne pakkumine, et istume koos, mulle suure meeldiva üllatusena, planeerisin üksi istuda, jumal tänatud, et seda ei teinud, poleks midagi meeles olnud enam. Hea asi on see, et ta jõudis ka Tartu, vahel jalutame koos koju raamatukogust, võttes läbi stampteemad naised, kool ning sport. Mul on muidugi esimesega asjad ühedimensionaalseks muutunud, seega saan rääkida ainult selle progressist ning millega kumbki osapool parajasti tegeleb. Endale seejuures rääkides, et kõik läheb hästi, kuna jutt seda kinnitab. Aeg edasi, siis saab lõpuks kohtingutel ka käia, see courtship periood jäi lühikeseks, korra käisime kinos, mis jäi kuidagi poolikuks. Järele on jäänud veel teater, restoran (Ei oota, seda me tegime, juues veini nagu classy people get shitfaced). Romantilised jalutuskäigud vanalinnas jäävad selles linnas ära, kuna siin on umbes üks peatänav ja muud mitte nii huvitavat, kui väga tahta võib ju kuskile mänguasjamuuseumi minna. Vaatab, aega on terve aasta, või mis sellest järele jäänudki on. Panen oma thinking capi peale ja mõtlen miskit välja. Kokanduskursus oleks hea, mitte et ta süüa ei oskaks teha, asi peitub minu kalduvuses süüa midagi, mis on hõlpsasti praetav pannil ja ei võta rohkem kui 10 minutit aega. Aga, saaks ka maitsvamini. Kurat, unistusi on palju, aega on nende täideviimiseks, praegu pean tööl olema, sest mis muu on üliõpilase töö, kui õppimine. Mulle nii meeldib see lause.

Inimesed juba küsivad, millal ma Tallinna tagasi lähen. Praeguse seisuga on see teine veebruar. Siis külastan enda vana kooli, annan füüsika õpetajale ta raamatu, mis võimaldas mulle siia tuleku ja ehk ajan juttu mõne kalli sõbraga pudeli ümber, kui nad mõnitavad mu uudset vanamehe staatust. Pole ise veel leppinud sellega, kui see päev lõpuks kätte jõuab siis kardan, mis kell ma jooma üldse hakkan. Trehv on muidu tore koht, eilne joodud õlu oli tolle päeva kõige meeldivam, teenindajad on lihtsalt nii ebaeestlaslikult lahked, et sul on lausa rõõm seal juua, massive aura. Seal on ka muusikaks soul blues ning rock-i alaliigid, seega ideaalne koht enda vanuse täitumist tähistada. Tulevad need, kellel meeles on, sest kutseid ma ei tee, pidulauda ette ei telli, lihtsalt joon seal niipalju maitsvat õlut, kuni raha jätkub. Sõbrad on need, keda huvitab mu asukoht tol päeval ning sama linna kattuvusel ka kokku tahavad saada. Minu visioon vähemasti asjast, eks reaalsus näitab, kas joon üksi või mitmekesi. Arvuti aku näitab 15 minutit aega, seega praeguks pean lõpetama, aga tore oli enda mõtteid üle pika aja jälle kirja panna, üritan traditsiooni hoida kõrgel ning meenutada meenutusi, et pärast hiljem oleks hea lugeda. Detailselt ma oma eksamihindeid ning muu sellist jura kirja ei pane, vaid huvitavamaid juhtumisi. Ei tea, kas see lubadus tegi nüüd asja huvitavamaks või mitte, aga kirjutan jätkuvalt enda heaks, et sõnapaarid ning väljendused värskelt meeles püsiks, nende jaoks on omakorda olukordi vaja.

Cheers.

Hmm, viimati jäi kuu vahele vist aastal 2007, aga kuu oli nii lihtsalt nii meeletu, et ei jõudnud oma tundeid, mõtteid ning sündmusi kirja panna. Detsembris palju suurt ei juhtunud, kui välja arvata jõuluball ning jõulud. Ball oli kallim, paremate dekoratsioonidega, aga halvema seltskonnaga, tantsu sain ~7x vähem lüüa kui eelmine aasta, mil jalad ainult tantsupõrandalt end leidsidki. Oh well, nägin vanad näod ära ja ainus, kes wow-efekti tekitas, oli huvijuht. Eriti meeldis see “Ma poleks uskunud, et Alla nii ilus välja saab üldse näha.” Nii palju siis sellest. Jõulud, hmm, mustad kliimatingimuste järgi, soojad juhtumiste järgi. Nägin vanatädi ära ja ka kamba sugulasi. Kõik alati küsivad, kuidas ülikoolis läheb, kas on raske. Olen alla semestri veetnud ülikoolis ja juba peaksin teadma sellest midagi. Usun, et hullem on veel ees, aga eks teistele olen öelnud, et natsa raske on. Truth is, suurt kirge pole selles alas mu jaoks. Lapsepõlve ma ei veetnud mõeldes välja, kes ma tahaks olla, lasteaias tahtsin kosmonaut olla, peale seda eriti ei huvitanud karjäär. Nüüd on see aktuaalne, kuidas leiba teenida aina kallimaks minevas elus jamisiganes. Ei taha väga mõelda sellele.

Aasta iseenesest oli tore, lõpp veel parem. Kui esimesel poolaastal ei teadnud, kuhu ülikooli minna, mida õppida jne, siis nüüd on kõik nagu paika loksunud. Muidugi pean ma õnnelik olema, et ainus kord, mil klubis käisin Tartus, leidsin naise, kes joob õlut. Sealt edasi tuli soov minna temaga õlut jooma ning nüüdseks olin keskööl temaga koos, kui aasta lõpetada tuli. Teisiti enam stsenaariumi ette ei kujutagi. Enam paremaks selles valdkonnas on raske minna, aga alla ei anna. Gotta keep it fresh.

Most weirdest New Years Eve ever. Alati on ju see situatsioon, et sa ei tea, mida sa aastavahetusel teed, kuni see lõpuks sulle ligi hiilib ja pool tundi on vanat aastat alles. Nii juhtus ka see aasta ning leidsin ennast küsimast, miks inimesed nii laisad on. Keegi ise nagu ei viitsi midagi planeerida, just kui oodataks, et ohh siin on hea plaan veeta koos inimestega, kes on lahedad aega. Nope. Ise ma olin, olen muidugi samasugune, aga kui pidi valima kahe linna vahel, läks asi raskemaks. Lõpuks jäi kaalukausile Tallinn, kompromissidega, aga tundub, et oli õige valik. Nii palju tuttavaid oleks ikka juhus kohata Tartus, kui palju neid ikka Rüütli tänavale mahub. Neways käisin ühe tšiki sünnal, andsin talle La Senza kotikese üle, et ta õigele poole suunata 18-ks eluaastaks ja peagi kadusin sealt. Helistasin Jossile, kes oli ~100m eemal sünnipäevakohast, temaga kaasas olid Kristjan, Raymond, Rando ja ta tsikk Liis. Sammusime siis edasi Hella Hundi poole, nägin vana koolivenda ning tee peal Vabaduse väljaku poole kadusid tüübid ära. Sain kõne minna Estonia poole, aega hakkas aina vähemaks jääma, rahvast vooris samba poole. Kell oli 23:58 mobiili järgi vaadates, asusin valel pool teed. Jooksin, tema jooksis, kumbki ei saanud aru kas kesköö oli läbi või mitte,sest ilutulestikku oli niigi juba 15 minutit lastud. Aga kokku me saime, edasi oli juba tuttavate jaht. Esimene oli Raymond, siis kuidagi leidsime muu raffa ka üles, vanad kooliõed Bianks Maria Greete, lapsepõlvesõber Henri leidis minu üles , 2 füüsikut nägin ära. Dann oli enda naisega, Marioni leidsin pärast üles. Hellas Hundis oli Madis Moona Fred Fredi südamedaam (Hanna Lota?). Sain teada, et RX oli pass outinud peale väikest suitsetamist rofl, võrreldes eelmise aastaga oli tema av küll lahja. Ahjaa, Balou ees oli Brett Zanna kah. Kui Zanna hakkas vene keeles vuristama Danni naisega, siis sain isegi natuke aru. See on kuidagi paranenud, dunno mis imekombel, pole keskkonnas olnud ega ise õppinudki, feels ok man. Vaatasime veel Pätrikku, sest Raymond oli seal Kristjani, Jossi ning Mariaga. Mm, ajaa, Essukas Ants ja paar keskkooli tüdrukut oli ka veel. Endless põsemusid, nendega olen liiga lahkeks läinud purjuspäi. Kõik ei hinda ka neid nii hästi, seega pull the fuck back. Aga noh, see ongi selline üritus, kus võib. Võib ka alkoholi süüdistada, millega läks õnneks nii hästi, et paha ei hakkanud. Aru ma ei saanud, miks Daniilil oli viina ja bacardit spraidiga, aga ei kurtnud ning võtsin lonksu. Kuigi segamine pole kunagi hea idee. Mul oli lõbus, ma kujutan ette, et mu kaaslastel oli lõbus ja nüüd võib minna tagasi rutiini elama.Või siis sessi üle elama. Igatahes, tuleb huvitav kuu.

Ja nüüd on aeg anda lubadusi nii palju, et vähemalt ühe nende jälgimine võiks edu tuua sel aastal:

1) Ära suitseta mõnda aega. Ütlen mõnda, sest viimati kui av-l seda lubasin oli 2,5 aastat see aeg.

2) Käi trennis, saad inimese tunde.

3) Ära joo enne semestri lõppu, mis on juhuslikult su sünnipäev.

4) Ole/jätka olemist sama sarmika, humoorika ja nägusana, nagu sa olnud oled.

5) Pea paremini kokkulepitud kellaaegadest kinni. Holy shit kui tähtis see osa on, viimased korrad venisid poole tunnisteks hilinemisteks, feels bad man. Scumbag meet-ups.

6) Pühenda ennast rohkem inimestele, kes seda väärt on

Muud vist midagi parandada, lisada pole. Ei hakka mingi ägedat tsitaati panema, elu läheb edasi lihtsalt. Also, fucking weird oli näha inimesi nutmas aastavahetusel. Veidi tobe oli saada sõnumeid, et ära seda paska edasi räägi, mis juhtus, enda teada pole eriline klatšimoor või juttude levitaja, samuti ei kogu neid. Julged teha, julged tunnistada, alkohol on kena vabandus aga kui kauaks?

Here’s an excerpt:

A San Francisco cable car holds 60 people. This blog was viewed about 2,900 times in 2011. If it were a cable car, it would take about 48 trips to carry that many people.

Click here to see the complete report.

Tean, et lubasin enda papsist pilte võtta, saada, postitada, kommenteerida, kud motherfuck need asjad on cd peal ja mul on sellel rüperaalil ainult dvd lugeja, ehk ta ei lugenud neid awesomesauce pilte välja. Sellega mu tehniline mõtlemine nende suhtes piirduski, kuigi oleks saanud õe arvutist vms seda teha. Laiskus saavutas võidu. Tallinna läksin päev varem kui planeeritult ja ilma rongita. Tondi Selveris nägin oma keskkooli kehalise õpetajat, olin tarretis tema ajamata habe üle ja vestlesime veits. Muidugi, ta on väga jutukas ja värki, aga kuskil toidulettide vahel läks asi naljakaks. Läksin välja, üks kutt kes nägi täpselt välja nagu see odaviskaja Andrus Värnik palus sigaretti, sest tal olid närvid läbi. Mida see sigaret siis aitab. Andsin sellegipoolest. Peale selle järgnes suht naljakas dialoog, et kas auto on minu oma, mille kõrval seisan ja päring rehvide üle. Noogutasin ja naeratasin, mida on alati hea teha vast. Isa sünniga seotud päevad olid rahulikud. Toit oli massiivselt hea, õlu oli ka maitsev ning külalised ei lasknud kella neljani öösel laule. Soovisin omaltpooltki õnne ning veetsin aega kodus. Sain oma 3 inimesega kokku, keda tavaliselt näha tahan Tallinnasse tulles ja ei saa kurta ,et halb nv oleks olnud. Rongisõit tagasi polnud ka kõige hullem. Rõhk sõnal kõige. Alguses leidsin küll enda kursavenna, kes on meeldiv, jagasime kahte retarded pinki, kuni Tolmuimeja ajas mingi vennase ära, kes läks Marguse kõrvale istuma ja siis ta seal õppis kitsalt, samal ajal kui mina laiasin ja Kaugveri lugesin. Vahelduse mõttes võiks muidugi autorit vahetada raamatutega, aga nii mugavnenud olen ta kirjastiiliga, eriti kui eelmine raamat mainis tänavat, kus ma elasin. Raamat oli brutaalne, tapmist rohkem, kui teistes ta raamatutes. Meanwhile Tolmuimeja tegi oma tööd koos Kõige-ebasümpaatsema-tüdrukuga-Tartust ™. Margus chättis veidi enda nv-st, kuidas hedonism sai võitu ning lõpuks küsis, kuidas mul läheb, et ma olevat kuuldavasti item nüüd. See on umbes neljas kord vist see nädal ka, kui midagi sellist küsiti. Ebamäärane küsimus, eeldab ka vist sarnast vastust. Mida ma pole leidnud, neljapäev on vist veel selline inkvisitsioon Nüüd olen paar päeva migreeniga olnud, least that’s what i’ve been told. Peaks kestma kuni 72h, loodan, et läheb üle, natuke pask on õppida nii, kui keegi koguaeg kuklale koputab valuga. Tervis on jah, kõrvale natuke heidetud. no more.

“The problem with internet quotes is that you can never know if they are legit” – Frodo Baggins. Njah, ei tea ka mis nende tumblrite mõte on,et repostida teiste pilte ja värki, enamus on pildid naiste aluspesust, huultest, diipidest tsitaatidest ja ma vihkan kooli. Rebel viis ennast välja elada vist, kui elu on 75% digitaalmaailmas ja ülejäänud aja, et pilte teha digitaalmaailma jaoks. Kurb noorus.

November läheb nii kiirelt, aga iga hommik on nagu pic related. Nüüd, kus kuuldavasti põhjas tuli lumi maha, hakkab äkki siinmaal ka külmemaks minema, saaks ometigi oma saapad jalga. Igatsen neid, samas peaksin juba praegu kingaviksi ostma, et neid iga päev läikima lüüa, nii kenad on lihtsalt. Fuark.

Nädalad on meeletu kiirusega läinud, aga see ongi vist Novembri võlu. Nagu unenägu, ainult et keskmise 7 unenäo kohta ööpäevas elad seda 30 päeva (Või oli see 31?). Elu akadeemilises mõttes kergemaks ei lähe, pigem leiadki vaba aja sisustuseks õppimise. Teemad on tegelikult huvitavad, ma ainult mõtlen, et miks siis keskkool nii lebo oli, see vahe tundub nii hüppeline olevat, asju vaadatakse palju laiemalt. Jäädes ainult keskkooliharidusega inimeseks, saaksin ikka südamerahus öelda, et ma ei tea mitte sittagi maailmast. Kui just raamatutega ennast ei hari. Raamtud dawg. Kolmveerand maailma tarkusest on nende sees, 10 prossa on inimsuhetest ja üleskasvamisest ja jäägi moodustub su iseloom ja anlüüsimisoskus,motiveeritus eluga peale midagi hakata and other fancy words. Ma leian endale vaba aega, aga ei võta raamatut kätte. Peaks selle harjumuseks kujundama, samas on praegu juba trenni jõuda raske. Mitte raske, aga pole sattunud sinna mõni päev. Nüüd, kus see nädal sai viimaks lisanditega toit tellitud ,peaks olema lihtsam trenn endale harjumuseks seada. Ainult need nädalavahetused on kahtlase väärtusega. Millal on trenn ja millal on pidu. Peo all ma ei mõtle liiter kanget alkoholi ja 2 päeva taastumist, et terve nv läheks selle alla, aga sellist, normaalset, väljaminekut, paar janukustutajat kaasa. Seltskondi on erinevaid siin, kellega saab enda kursuse nalju teha seoses ainetega, kellega uurida pinnapealselt, kuidas sul läheb, mille peale sa ei oska suurt midagi kosta. Hakata pikalt enda toitumisest, õppimisest või magamisest rääkima väsitaks iga inimese ära niiet kokkuvõttev 2 lauset oleks piisav. But nope, näen igalpool vastupidist. Õnneks seda asja juhtub ainult naistel, nii palju kui näinud olen. Rääkimine on terapeudiline (thefuck sõna) nende jaoks ja kõike seda, mehed väga ei hädalda, kas pole selleks vajadust või tegelevad enda probleemidega vaikselt, ise. Ning kui näetaksegi viga inimese välimuses, siis ei taha mees alati sellest rääkida. Introverdid for the motherfucking win.  Kuhu ma jäingi, väljaskäigud. Tartus on see hea, et siin on üks koht nimega Gennklubi ja nad teevad umbes kolmel päeval nädalast mingeid vingeid muusikaüritusi. Alustades Aafrika rütmidega lõpetades hea Eesti bändiga. See nädalavahetus on selleks Vennaskond näiteks. Aga, mina, oma suure reisimishimuga, lähen Tallinna. Ja seda jälle ainult sellel põhjusel, et on põhjust. Kodus on muidugi tore olla, aga kui pead 6h nädalavahetusest transpordile kulutama, kõlab see nagu ajaraisk kohas, kus lokaalid, õppeasutused ja sõbrad on <20 mindi kaugusel. Niiet, another fucking fun train ride here I come. Miks ma lähen? Sest november on teatavasti sünnipäevade aeg. Amburid küll, kes on jäärapäised, aga kui parim sõber ja paps on sellest tähtkujust, siis miski tõmbab nende poole. Ugh, paps on ikka veel kuldses keskeas, petab surma enda välimusega. Nagu ta sõbrad naljatlesid, et ta peaks spordimuuseumi panema. Kõik naljad kõrvale, on ta mulle ikkagi väga kallis inimene ja sellest sain rohkem aru, kui natuke kaugemale sain temast. Ta nõu ja otsus mind panna trenni väiksest peale tegid minust selle mehe, kes ma praegu olen. Või noormehe, kui tahad. Something like that.

Postitaksin muidugi pildi tast, kuidas ta surma petab enda välimusega ,aga meie viimased ühispildid on kuskil plaadi peal ja asuvad põhjas. Ma toon ära ja järgmine kord postitan, koos mingisuguse reviewga Tallinnas olnud peost. Nii ootan tegelikult seda sõitu, näeksin oma vennad ka vast ära üle pika aja, kelle tassidest ja kaussidest hetkel söön. Jõuan vist peaaegu iga inimese peale mõelda, kes on väärt igatsemist. Omamoodi saan nii teada, kes olid mulle tähtsad. Siis on jälle sellised LOLRANDOM naised, kes tulevad ise Tartu küsimata ja tahavad kokku saada, ometigi tundus, et enam kokku ei saa, kui saatus ühte ruumi ei vii. Elu või asi.

Kõlab kibestunult, aga vastassooga suhted ongi alati emotsioonidega seotud. Ja kui lahkuminek on järsk ja uuestinägemine ootamatu, siis satud segadusse, mina vähemalt. Oh well, toored emotsioonid vahel saavad parima sinust. Vähemalt laupäeval oli meestepäev. Mitte küll kalendritähtpäevana, aga sotsiaalvõrgustikes seda ka tähistati. Ma sain enda poolüllatuseks lilli ja isegi kooki. Üldse oli naljakas minna kohvikusse, kus sulle tehti välja. Is this real life? Oh well, äkki oldi lihtsalt viisakas. Fuck knows, aga inimesi on vahel tore tundma õppida. Enamus aja tahaks ikka vanu kontakte üles soojendada. Otseselt öelda, et tahtsin sinuga rääkida, kuna pole ammu näinud/käinud/teinud kõlab kuidagi kuivalt, aga on ka neid, kes juba kontakti ülesvõtmisel rõõmu üles näitavad. Ja see on lihtsalt imeline.

Millised imelised nädalad olid oktoobri lõpuks seatud. Poleks arvanud, et oma täditütrega väljas käin, aga kurat kui see polnud üks vingemaid õhtuid too kord. Jõin esimest korda veini Tartus ja mitte ainult maitsmise eesmärgil. Aga mõnus oli olla ja peale seda juua enam ei tahtnud too õhtu. Suutsin ka enda paar sõpra viia linna parimasse kaltsukasse ja nii mõnigi leidis mõne riidehilbu endale sealt, mille üle mul oli hea meel. Kaltsukas on isegi halvamaiguline sõna, riided on suht otse Rootsist ja enamasti paar korda kantud, kui mitte tutikad. Hea on muidugi eelisjärjekorras saada riideid. Thank you new blazer (ainult musta veel vaja), thank you new dress shirt, thank you new undershirt. Võimas, võimas.

Koolitööd on aina rohkemana kasvavad, iga päev saab nüüd 2h rahus miskit õppida, olgu selleks fmp, mat füss, kõrgem matt või algebra. Samal ajal mingid hummi vennad peavad rütmimänge koostama või kirjutama lastest. Võeh, lapsed. Eelmine nädal oli enamvähem, ainus mis meeli morjendas oli FMP töö, aga mille sooritasin umbes täpselt nii, kuis arvasin, eks varsti ole tulemusi kaeda. Peale seda sai aja maha võtta ja vaadata, millega tegelevad soome-ugri tüdrukud. Soojendatud sai vististi kõige vingema arstirühmaga esimeselt aastalt. Ja no muidugi, kuna sealhulgas oli venelasi, kes on joomisega üks lahkemaid rahvaid, keda tean, siis sai ka üks viinaklõmm võetud nende tervisele. Tundub, et aitas, kuna hiljem nad võitsid kasti õlut ja siidrit rebastepeol. Mul on ikka võimeid.

Smugridega pidu oli jah. Algus oli selline, et mõtlesin, et peab vist väga palju alkoholi jooma, et asi meeldivaks läheks. Seetõttu veetsin esimese poole pmst õues suitsetades Siimuga, kuna sees polnud meeldivat seltskonda. Siis leidsin Ingeri, või tema leidis minu ning jõime sina sõprust viimaks. Teiste sõnul, peo ajal, lampi või et niisama külge lüüa öeldi, et ta on meie kursuse kõige kenam tüdruk/isik, ma ei mäletagi. Ja kui talle teist korda öeldi seda, siis ta näitas näpuga minu poole ja ütles, et mina olen.  Olin õnneks enda mõtetes ja ei pannud tähele, et tehti kompliment vms. NEWAYS Siim pääses varsti muusika kallale ning peale esimese loo pealepanemist hakkas üks tsikk kohe tantsima ebamääraseid liigutusi ja vaikselt saadi aru, et their music is shit. Vaikselt tekkis mingi ring ja inimesed hakkasid demonstreerima oma tantsuliigutusi. Siinkohal võtan muidugi mütsi maha Madise ees, fuck short people and their dancing skillz. Vähemalt sain ühe liigutuse eest propsi, mille üle sai füüsikute nalja teha dualistliku printsiibi kohta. Üldse see töö kummitas terve õhtu, lamekad naljad füüsika kohta olid igatepidi. Kui üks mehepoeg oli ka parajas joobeastmes, siis tuli ilmsiks, et Newtonil on ka neljas seadus: Ükskõik, kui palju sa raputad, viimane tilk tuleb ikka püksi. Dammit Newton, why you so smart. Alkoholi koguse konstantsel vähenemisel ilmnes, et oleks aeg edasi liikuda. See ei tähenda, et saad kellegist üle või midagi, vaid edasi linna minna, kohalikud lokaalid ette võtta. Saime neljase bandega minema sealt, ma keerasin poole pealt mujale ja teised läksid linna edasi. Järgmine hommik ei jõudnud üks kohale ja ülejäänud 2 olid peadpidi laua peal ja kuulasid loengut. Aga üldiselt oli see üks lõbusamaid õhtuid. Verru läks edasi geograafide peole, olles ise endine graaf. Muidu oleks ta koju saatnud sealt kaugelt korbimajast. Ja kolmas normaalne tüdruk kursuselt 10nest võimalikust ei tulnud peole, seega rohkem naisi polnud seal minu jaoks. Reede hommik oli noice, sain ilusti üles ja õigeks ajaks loengu. Siis unustasin ära süüa ja 7 tunni pärast tundsin, et maomahlad hakkasid tööle. Hiljem sigaretti läidates tundsin, kuidas suus hakkas sülg tekkima, kui pabeross huulte vahele läks. Keha arvas, et saab nüüd süüa. Aga aega läks natuke kauem söögiga. Suht huvitav tunne oli söömata olla ja hiljem täiskõhuga olla, pani nagu hindama seda tunnet. Kuigi uni oli kärme tulema peale seda. Sain ka ühe telefonikõne papsilt, palju uuriti, oldi väga murelik, endal oli halvem olla peale telefonikõne, mis pidi küll selgitav olema. Järgmine päev tahtsin helistada, aga ema helistas hoopis mulle. Kinnitasin, et kõik on normps, kuigi vahel tundub, et paremgi kui normps ja puhkasin edasi nädalavahetusel. Liiga palju isegi puhkasin, nüüd pressivad koolitööd uksest ja aknast sisse. Ja mind huvitab trenn, kuidas ainult saaks seal valu anda, et järgmine päev lihased valusad oleksid. Tähelepanu suunda pean muutma. Mõtlen natuke kaugelt ette, võtaks hoo maha. November ikkagi. Aitas muidugi see, et lugesin puhtjuhuslikult artiklit “Olen inimene, kes armastab novembrit” ja nõustusin pea kõigega. Oli rohkem talurahva moes, et tööd tehtud, kuigi mul alles on need ees jne, aega ei saa veel maha võtta, et hingi pühitseda ja mõelda ja tänulikud olla suhetele. Aga küll jõuab. Peab jõudma. Mida lähemale talvekuudele kalender nihkub, seda rohkem lähevad ka mõtted stipi peale. Peaks pingutama raisk, kuigi kardan eap-de vähesust. Raske.

“Sul on ilus kell” – “See maksis sada krooni”

“Sul on kena särk” – “Sain selle kaltsukast”

Ja nii edasi. Kasutades populaarset otsingumootorit Google sõnadega “inability to accept compliments” tulevad erinevad low self-esteem leheküljed. Mis te teete nalja või? Mul pole seda asja peale seda, kui märkasin, et naistele olen meelisobjekt. Ja ka nendega seostuvad interaktsioonid. Enough of about that.

Esimesed kontrolltööd on olnud, ainukese erandiga kõrgema mata kaatee olen tulemused kätte saanud ning need on olnud vastavad. Can’t complain, can do better. Rohkem olen enda aega sisustanud rohke magamise, hea raamatu ja vastava seltskonnaga. Arstid on lahedad inimesed, okei, aegajalt nad teevad ladina keeles nalju ja siis sa võid lihtsalt pudelit pruukida, kuid enamus ajast sa naerad kaasa. Võib-olla on lihtsalt tore intelligentsete inimestega koos aega veeta, kes tahavad 6 aastat inimest tundma õppida, mittepsühholoogilisel viisil. See nädal algas uus aine, Matemaatiline füüsika. Õppejõud on noh… ka tudeng. Juba mitmendat korda räägib ta endast sama ebahuvitavalt ning ma pole ikka aru saanud, kas ta tahab saada õpetajaks või mitte. Kuigi ta pisikõne, et hakake õpetajaks, mõjutate niipaljude inimeste elusid jms. mõjus mulle niipalju, et hakkasin fantaseerima enda elust õpetajana ja milline badass ma oleks sellisena. Mõistagi kuhugi mujale ma ei läheks, kui enda vana keskkooli. Tundub kodune n shit ja olen suht kindel, et praegune õpetaja paneb pillid kotti see aasta (mitte mustas toonis). Oskaks ma ka nii stoilise rahuga puust ja punaselt ette kanda, mis kuradi asi on magnetism, kuidas venelased saatsid koeri kosmosesse ja kuidas jaanimardikaid oli topelt, kui kõrtsist olin tagasi tulnud füüsikute suvepäevadelt. Olen mõelnud korraks külastada vana kooli, aga tundub vara. Samas kui 3 aastat hiljem minna ei mäletagi enam keegi, kes ma olin.

Põrgates tagasi pärisellu, siis nädalavahetuse olin ma Tallinnas. Rongisõit algas juba kell 2 päeval ja tuleb välja, et i fucking love train rides. Muidugi on see armas, kui keegi sul õla peal magama jääb ja värki, aga ilm oli ka ilus, puudu oli ainult üks viisijupp, kuid see sai teoks tagasisõidul. Tallinnas olles väljas ma ei käinud, kuna polnud isu, aga nägin kõik enda vajalikud inimesed ära ja selle üle olen õnnelik. Samas esimene seik Mustas Puudlis pool tundi peale Tallinnas olemist võttis ka kohe lootuse, et seal maal midagi normaalselt saab, olgugi hindadega nagu on. Vähemalt oli tore näha enda sõpra rage’mas. Ilm oli küll külm ja seepärast on mingi nohu jääk veel ninas, aru ei saa miks ta ära ei kao, mul on neli erinevat rohtu, mida päivas võtta. Kummaline oktoober. Õnneks see saab varsti läbi ja siis on ainult hea kuu.

This is not a fucking porn blog, so stop searching for “suured tissid”, “suured makid”, “fucking seks”, “tissid tüdruk” and so on.

Neways. Tartu on jätkuvalt kihvt, aga vahepeal leian end mõtlemast ,kellega ma suhtlema peaks ja mis hetkedel. Kõik otsad on kuidagi, kasulikud, aga aega pole jälle niipalju. At least i have my own fucking tripod. Esmaspäeval(eelmisel juba) oli siis enda vana klassi jäänukitega mingisugune pidu. Ma muidugi olen Kellile ülitänulik, et tal nii vinge koht on, kus pidu panna ja üldse, et seda korraldas, aga i wasn’t feeling it. Pidu peoks, alkoholi isu mul üle ühe õlle enam pole ja kõige lõpuks pidin mingit saasta gin mojitot jooma joomismängus. Pask. Aga, tore oli mõningaid inimesi näha ja kuulda, et neil on normps kõik. Olles moodustanud 50% meessoost isikutest, oli seal kohati naljakas olla ja vaadata “emastekarja” joomas/seltskonnatamas. Niipalju siis sest.

Eelmine kolmapäev oli esimene suurem kaatee, kõrgemas matas. Sain enda arust normaalselt hakkama, samas selline tunne oli ka keskkooli ajal, kus hinded ei väljendanud seda, mida tahaks. Kohe A saada esimeseks hindeks ülikoolis oleks veidi imelik, aga noh you never know. Nii palju kui vaeva viitsin näha, aga ei saa öelda, et ei viitsi. Praegu on lihtsalt veidi õpinguterohkem periood. Or not. Whatever

Padi olla on tore.  Kultuursemal noodil, siis käisin üle 10 aasta uuesti Tartus kinos. Viimati oli vist 2000. aasta Grinch või 2001. aasta Harry Potter ja tarkade kivi. Miks ma selliseid asju mäletan, ärge küsige, mulle on antud lihtsalt hea mälu, joo palju tahad. So yeah, tegu oli seekord Eesti filmiga, mida julgeks soovitada, kui sa oled Dostojevskit lugenud või on aimu, millest “Idioot” räägib, film oli suht tõepärane raamatule. Suht sünge, aga ega raamats erinendki, kõige naljakam koht oli Rogožini korter, kus “vaadates seda patareid, siis võiks arvata, et..” “päev, päev”.

Peale seda oli vaja kõhtu kinnitada ja vaim valmis panna, et välja minna, kuna tegu oli ikka reedega (mitte tudengireedega, vaid päris reedega). Kuid, kui kõht oli lõpuks täis ja meenutades väljas olevat nelja kraadi, polnud tahtmist voodist lahkuda. Sellegipoolest oli tahtjaid palju, mis oli suht kummaline. Aga lihtsalt ei viitsinud. Järgmine päev kuulsin ainult lugusid joobeastmetest ja seiklustest. Jätsin temaga hüvasti ja mõtlesin, et peaks vanemaid nägema, kuna nad on Tartus. Mingi aja pärast jõudis karavan kohale ja olin reunited oma bioloogiliste vanematega. Sõin kõhu korralikult täis, mida tudeng kord nädalas endale lubada saab ja käisin saunas. How nietsche. Aga, taaskord oli kõne ning 2 õhtut blokkida oleks olnu patune. Ajasin ennast linna ning sain kokku enda sõpsuga, hiljem liitusid 2/3 tripodist ja fun night was had. Pirol oli näha mingit kaklust ja sellele järgnevat miks ta seda küll tegi, miks ta mind lõi, ma oleks nii teinud, ja nii edasi. Ah well, läksime Genni ja kuulasime veits doom-i , mis oli suht hea vaheldus. Järgmine nv on kuradi Sõpruse pst, aga ma arvatavasti lähen Tallinna vahelduseks. Ja ma tahan oma kahte sõpra näha,kes sinna jäänud on, kolmas on bisi as fuck oma töö ja loomadega jms. Enne seda pean muidugi tubli olema ja ülejäänud kt-d ära sooritama.

Veel üks hea uudis oli/on see, et mom on suitsetamise maha jätnud, või siis on jätmas, nädal aega polnud teinu, kui ma teda kohtasin. They say kids learn from their parents. Ema on teinud niikaua suitsu, kuni ma mäletan ja ma tõesti arvasin, et ta ei jäta seda maha. Miks peaks? Harjumus on ju pikk olnud, õppis suitsetama toakaaslasega,kui õmblemist õppis ja see oli kauem kui internet tagasi. Olen üllatunud ja ta andis nõu, et ma peaks ka maha jätma. My whole world is collapsing. Aga jah, väärt mõte iseenesest, tea kas ma külmalt maha jätan, aga peale tänast 2,5tunnist kontrolltööd programmeerimises hoidusin Feenoksisse minemast ja uut pakki ostmast. Who knows.  Also mul on liiga palju häid pilte ,mida toppida blogisse, aga selleks peaksin rohkem kirjutama. Equilibrium, i need it. Head und.

Waz a week. Aeg jäi mitu korda seisma, mis tähendab, et kalender oli ikka kord 2 päeva taga, kord rohkem. Ja seda alati peale suuremat alkoholi kogust. Mainimisväärt evendid on kindlasti Revelia korbiõhtu, kolmapäevane rahulik õhtu, neljapäevane pesatutvustus, reedene 10 kilomeetrine kõnnak, et kõiki näha ja laupäev terves pikkuses. Fuck, seda laupäeva ei suuda küll kuidagi ületada. Samas, ka reede oli tore. Kui isegi öelda endale, et today is gonna be a good day, siis kipub eriti toredaks minema. Mõtlesin päeva heaks? maybe, aga kurat, ei saa kurta.

Thoughts on a leash.

You’re just the worst kind of person.  – see solvang on ikka ülim, kuigi keegi ei suudaks seda tõsiselt võtta. Mis siis toimps on või..  Nii palju kui mäletan eelmisest nädalast, siis hakkan teisipäevast pihta. Oli üks sume sügisene päev, kõrgema matemaatika loeng li just läbi saanu. Tundes kõhus tühjust enda kursavennaga, pakkus tema välja minna sööma. Nõustusin. Peale veidikest mõtlemist leidsime, et minu pool praekartulit süüa oleks soodne, lähedal ja hingele hea. Nii siis tegime ja võtsime jalad selga selleks raskeks 10 minutiliseks jalutuskäiguks. Kohale jõudes selgus, et kartulit tõepoolest oli. Asusin seda reipalt lõikuma, kuid mitte liiga agaralt, sest minevikus ole juhtunu õnnetusi noaga, seega olin ettevaatlik. Peagi nägin oma kursavenda pisarates, nimelt sibula lõikumine muutus emotsionaalseks, mainimata ei saa jätta ka nende kangust. Kui teha kartulikrõpse, siis ikka korraliku sibulaga, mitte selle maitseainega mis Lay’si pakkides on. Peaegi said kartulid päikest võtta pannil ja samal ajal tuli isu meisterdada kakaod. Andsin Siimule ühe venna tassi, ise võtsin teise ning tunne oligi, et olime vennad. Kakao oli maitsev, kommertskaup nimega Nesquick siinkohal ei häirinud, kuigi minu treener Margus Silbaum ole ikka rääkinud, et pidavat Meie Marki võtma, sest see sisaldab 100% kakaod, või igatahes rohkem, kui mujal kraamides. Ja Eesti värk ka, keda selline asi huvitab. Peagi olid juba kartulid rassi vahetanud, puistasime neilegi katteks juustu, et asi maitsvam oleks. Pagana päralt, see oli tõesti maitsev. Kooskõlas ketšupi ja sidrunipipraga oli tõesti vajadus seda kinnitada korduvalt endale, suutäie kaupa. Hõrk, isuäratav, apetiitlik viib keele alla (kurku, kõhtu), paneb (ajab) suu vett jooksma, teeb suu vesiseks, sulab suus. Rohkem vasteid sõnale maitsev sünonüümisõnastik ei andnud, kinnitan juba ette, et see oli ka ainus kord, mil ma seda kasutasin kirjutamisel, muud väljendid ja kõnekäänud tulevad ikka kogemustest ja meeldejäänutest. Sai vähemasti rõhutatud, kui hea tudengieine see oli.  Huvitav oli ka lause “Aitäh, et mind toitsid”, naljakas, samas siiras. Oh well, endal oli hea tunne, et sai kasuks oldu. Suundusime minu elamise tuppa, märkamata ei jäänud üks pintsak, mis teeb mind veel nägusamaks kui muidu ja tekkis küsimus. Peale arutelu leppisime kokku, et kunagi lähme mu tädi kaltsukasse, mis asubki Tartus, ainult mitte nii lähedal, kui enamus asju siit, nagu näiteks lokaalid ning õppeasutused (ei ole märgitud tähtsuse järjekorras). Varsti oligi aeg lahkuda ja seadsin sammud keeleteaduskonna poole. Kavas oli germaani keelt õppida. See oli kohe omaette seiklus, raisk. Raisk, sest seal oli paar halba objekti. Esiteks, läksin sisse, küsisin veel üle, kus klassis see koht on lauast. Minnes sinna poole sõid mind silmadega mingid tüdrukud ära, kardan mõelda mis mõtted neil siis olid, kui ma tagumise küljega nende poole olin. Läksin kohta, avasin, mingi sekretär vaatab vastu. “Siin vist ei hakka saksa keel”, “Ei, ei hakka”,”Kust ma teada saan, kus see algab”, “Keeleinstruktor on klassis XXX”. Lähen sinna, mingi oldschool tädi on seal, doing serious shit, jõudsin ka temalt küsida, emvee, kuid, tema saatis mind muidugi infosse. Mother of fuck mis ehitus teil on siin. Lõpuks sain sealt vajliku stringi infot kätte ja jõudsin õige klassi ette, meanwhile naljaka välimusega tüdrukud vahtimas. Nad vist said aru, et ma õpin loodusteaduseid või midagi. Enne tunni algust aga jõudis üks naisterahvas sinna, keda ma pole sallinud terve siinoleku. Jah, ta võib eksisteerida, aga hetkel mul pole rohkemat kui see pilt tema kirjelduseks, thanks Steve Carell:

20-st inimesest olla see ainus, kes juba ette teada on ebameeldiv, what luck. Muidugi see polnud ainus intsident selles aines. Nimede kirjutamine käis, vaatasin nimekirja. Ühtegi Karli pole. Peale minu oli veel jäänud üks tüdruk ja üks poiss. Klassis on ~1:4 suhtega poisse tüdrukutele. Kirjutasin siis rõõmsalt enda nime ja andsin lehe edasi Nataljale vms ta oli pärast. Tuli lugemise kord, kui Karl öeldi, võeti ühine leht eest ja Karl hakkas lugema. Perse. Sai ju räägitud et ei nussi, ta nussib. Egas midagi, õpetaja vaatas ka imelikult, lugesin pärast siis ära ja ei kostnud miskit selle peale kui kahetsust täis “mh”, kui õpetaja lausus, et Karle on 2 tükki. Elasin tunni üle, küsisin kust tv materjale saada ja nüüd ei leia ma enda kodutöö ülesannet ülessegi enda paberitest. Õhtu hakkas kätte jõudma ning kursavend mainis soolaleivapidu. Millne rõõm, juua heas koguses alkoholi teisipäevasel päeval ja nautida uute füüskute hubast seltskonda. Sai nalja, sai uut teada ja sai head sööki söödud, toidu valik oli muidugi laiem kui minu omal, ma pole salatit sellest päevast saati söönu. Õhtu oli vinge ja lõpu leidis alles nelja paiku varahommikul. Järgmine päev oli loeng kell 8, kuhu ma osavalt jõudsin. Enesetunne polnudki nii nigel, asja tegi ainult halvemaks see,et miskised kõrvad saime endale, hoolega meisterdatud vanemate füüsikute poolt. Lasin siis ühel näitsikul endale see pähe siduda kummardades, muidu ta oleks mu näos olnud sidumise ajal. Rääkides pikkusest siis ega meie kursusel seda puudust ei tule, üle 2 meetri müüriladujaid on isegi ka, rohkem ikka näost-näkku vaatamist kui alla vaatamist. Tegime siis miskise grupipildi, ma olin fascinated näoga ja võis koju minna. Where the heart is. Põrutasin maale keskiviiko, et oma pesu järele minna ja süüa normaalset toitu, kõige lõpuks sain isegi jäätist. Pidupäev. Enesetunne muutus ka peale duši all käimist ja olin nagu uuestisündinu. Fakt, et õhtul toimub ristimine, ei heidutanud enam. Ristimine ise polnud midagi spektakulaarset, huvitavam oli just siis kui ma ühe kutiga ära kadusin enda rühma küljest ja otsisime ringi. Samal ajal nad tegid ühe ülesande ära ja lõpp paistis. Keeglikuul pandi näo ette ja küsiti, kas usun füüsika seaduseid. Algne “kohe saan teada” ei olnud rahuldav vastus mingise kalamehemütsi ja prillidega dawgi käest ja ütlesin kibekiirelt no jah, et as ühele poole saaks. Kõik lasti keeglikuuliga üle ja siis moodustasime ringi. Mitte nagu siilid metsas, aga kätega. Siis lasti meile elektrit sisse, shocking. Andsime oma vande ära ja reisu võis alata Trehvi poole. Halb asi oli see, et kogu selle kräu ajal ma unustasin võtta midagi särgi peale, pelgalt tagist ei piisanud öökülmuses. Külm puges sutike naha alla ja nüüd kirjutan veel kuumemana, kui muidu. Lahkusin peolt kahe paiku ja unetunnid jäid taas vähemusse. Neljapäeval FMP-s silm kaua lahti ei püsinud ja naljakas oli näha, kuidas õppejõud mulle ütles Geh ins Arsch, kui keelest rääkis viivuks. Hint, dont sleep at the front seats. Peale tundide lõppu läksin koju ja mõtlesin uneleda, selleni ma aga ei jõudnud. Õhtupoole tekkis järsku isu kohvi juua ning klassiõde soovis ka kohvikusse minna. Armastus sai teoks ja võtsin seal musta kohvi endale. Rääkisime ja rääkisime, meestest ja naistest ja kiisudest. Pika jutu peale hakkasime jalgu liigutama ning sai üks pikk ring tehtud üle jõe kuni tagasi minu poole. Pooled laternad ei töötanud ja seega polnud asi nii romantiline, kui kujutada võiks, kuigi poissmeeste päike oli täies hiilguses. Kui ma hakkaks lugema, mitmes inimene mind koju saatnud on Tartus, siis ma jääks enne tudule. Reedel oli taaskord ainult 1 loeng, mille üleelamine polnud enam raske, sest eelneval ööl olin vist kokku 9 tundi maganud. Vahe on, kui ärgata 9 ajal ja 7 ajal, lihtsalt ebainimlik on nii vara voodist end üles ajada,kui alles und näed. Uni on vist kõige magusam ka sellel ajal, vähemalt tundub. Õnneks veel 2 päeva nädalas ainult, varsti läheb rängamaks lugulood. Üldse järgmised nädalad tunduvad sellised otsustavad olevad, kodutööde esitamine jms. Lebo on loobuda taandridadest ja lihtsalt sein teksti ette anda. Kui on igav, loed läbi, mida sul paratamatult ka on. Mitte alati igav, aga soov meelt lahutada/midagi teada saada.

Ma loodan, et kraanikaussidest ei saa järgmised suured tissid otsinguribas, mida näen. Täna siis korterikaaslase sõbrants kuulis mu valju köhimist ja andis ravi ideid. Ilmaril oli tavaliselt küüslauk viinaga olemas,  aga võttis Rakverre seks puhuks kaasa. Nalja polnud, naabrinaine tuli oma aaloega, lõigati üks mahlane tükk ära ning pandi mee sisse, ampsasin seda veits. Alguses oli mesi, siis oli natuke weird shit siis oli jälle mesi. Suht söödav, aga küüslaugusai (leiba ma pole ostnud, ostan ainult mingit mitmevilja röstsaia, teeb rolli ära) maitses paremini. Unustasin enne mainida, et kui sa juhtusid seda kõike lugema tühja kõhuga siis fuck you.Tunne oli igatahes, nagu 2 vanaema oleks vaaritanud lapsele rohtu, mingi siiraim moment see nädal,kuigi see on alles nooruke. Ja nüüd. 4 kommentaari. Fakk, nagu aasta oleks jälle 2009 või midagi, ülipopp värk, aga props neile, kes soovi peale kommenteerisid. See üks ahv kes kasutab sõna oi blin muidugi jääb võõraks hetkel. Ole ahv edasi.Viimane mõttevälgatus oli, kui üks kursakaaslane ütles, et kasvatas oma habe 2 kuud. Suvel on ju ülihea kasvatada, sa näed heal juhul kümmet protsenti oma tuttavatest. Olen mõttes, miks ma ise seda ei kasutanud. Tõsi, mingi 2 nädalat olin ilma ajamiseta, aga vahet ei teinud peeglist, pole seda darker than a moonless night karva lõua peal veel. Beard, you shall not escape me forever. Järgmine üritus peale 20neseks saamist, kui ma enam teen ei ole. (Get it? NineTEEN?) Oh nevermind, go to sleep.