Boners Rule

Pic related, jõin esimest korda see aasta Red Bulli, kuna neid jagati raamatukogus tasuta, kuniks me street fighter 4ja mängisime ja ma kõiki võitsin (kahte oma sõpra, võõiks turna olla, klõpsiksin end võidule). Raamtukogu on üldse sõbralikuks kohaks saanud, viimasest nädalast äkki neli päeva siin olnud. Ülejäänud aja enda armsa ja hoolitseva tüdruku juures. Seal olin muidugi ükshetk nii palju, et polnud ruumi hingata ja see tekitas erimeelsusi, sain taaskord targemaks suhte kaugustes. Ikka eelistad kaisutamist, kui elab 10 minuti kaugusel. Aga liiga palju midagi head on lõpuks kahjulik.

 

Eksamisess on täies hoos, õppimine on tegelikult hea, leevendab tegevusetust ning mõtteid eksistentsi kriisist. Issi helistas ka ja ütles, et olid uue panni ostnud. Let the frying of eggs continue. Ja praekartul, ei saa seda unustada. Ei taha neid petta ning halbu eksamitulemusi saada, need on üsna kõrgel listis prioriteedid. Mis need õigemini olid, ei mäletagi. Kuidagi need päevad mööduvad, mõeldes millal järgmine eksam on ja vajalikke ettevalmistusi tehes. Eelmine aasta ma ei jõudnudki Fallout 2-te mängida, tunnen, et olen suuremaks saanud või siis tähelepanu on muudel asjadel olnud. Muidugi, sotsiaalseid vahekordi on olnud kordades rohkem, kui seda oli keskkooli ajal, elusees poleks Suur-Karja tänavale läinud kolmapäeval, et kallist õlut juua, kuid odavat õlut Tartus? Lihtsamat mõnu pole leidnudki.  Seltskond on muidugi vapustav, see tudengite ühine hirm ja mure eksamite ees on kuidagi lohutav, et sa pole ainus, kes esimest aastat vaeva peab nägema, et oma kohta siin hoida. Hinnetega on muidugi raske, pole keskkooliga võrreldavgi. Aga, peab saama hakkama, alati saab. Kõik saab lõpuks korda, nagu mu mullune uus sõber mulle seda rääkinud on.

Kodus käimised on ka nii meeldivad nüüd. Varem oli see tavaline koht, nüüd igatsed enda voodit, vanemaid, halvimal juhul ka enda õde. Soe toit, mitmekesisem kui su tudengivalik ning kõik need mahaäetud sõbrad, kes pole veel Tartu jõudnud või jätkavad haridust javõi karjääri Tallinnas. Alati rõõm näha, kui tegu pole võltsi tunnete avaldamisega. Seni on olnud need külastuskäigud kosutavad, magamine on ka kordades parem. Pikkuses ja kvaliteedis. Sweet, sweet bliss.

Tuleb tõdeda, mida aeg edasi, seda huvitavamaks mu eriala muutub. Füüsika on nii kuradi laia uurimusega (terve maailm?), kui sulle meeldivad röntgenkiired, õpi neid, kui valgus, siis optika, kui liikumine, siis mehhaanika ja nii edasi. Kõik muidugi peegeldub vastavalt matemaatikas. Can’t do shit without maths. Mata oli mul kõige nõrgem keskkoolis, kas laiskusest, tähelepanu puudusest, või lihtsalt polnud seda lahendamistungi, mis oma parima sõbraga eksisteeris põhikoolis. See-eest olin tüdrukuga, kellega matemaatika tunnid olid kõige naljakamad päevas. Küll tegime üksteist järgi, küll üritasime 5 minutit vait olla, et mitte tundi segada, sodisime üksteise vihikuid kehadega, pärast Karema küsib misasi see on, tema tegi. 10. klassis olin muidugi tiba sisse võetud temast, sestap tuli temapoolne pakkumine, et istume koos, mulle suure meeldiva üllatusena, planeerisin üksi istuda, jumal tänatud, et seda ei teinud, poleks midagi meeles olnud enam. Hea asi on see, et ta jõudis ka Tartu, vahel jalutame koos koju raamatukogust, võttes läbi stampteemad naised, kool ning sport. Mul on muidugi esimesega asjad ühedimensionaalseks muutunud, seega saan rääkida ainult selle progressist ning millega kumbki osapool parajasti tegeleb. Endale seejuures rääkides, et kõik läheb hästi, kuna jutt seda kinnitab. Aeg edasi, siis saab lõpuks kohtingutel ka käia, see courtship periood jäi lühikeseks, korra käisime kinos, mis jäi kuidagi poolikuks. Järele on jäänud veel teater, restoran (Ei oota, seda me tegime, juues veini nagu classy people get shitfaced). Romantilised jalutuskäigud vanalinnas jäävad selles linnas ära, kuna siin on umbes üks peatänav ja muud mitte nii huvitavat, kui väga tahta võib ju kuskile mänguasjamuuseumi minna. Vaatab, aega on terve aasta, või mis sellest järele jäänudki on. Panen oma thinking capi peale ja mõtlen miskit välja. Kokanduskursus oleks hea, mitte et ta süüa ei oskaks teha, asi peitub minu kalduvuses süüa midagi, mis on hõlpsasti praetav pannil ja ei võta rohkem kui 10 minutit aega. Aga, saaks ka maitsvamini. Kurat, unistusi on palju, aega on nende täideviimiseks, praegu pean tööl olema, sest mis muu on üliõpilase töö, kui õppimine. Mulle nii meeldib see lause.

Inimesed juba küsivad, millal ma Tallinna tagasi lähen. Praeguse seisuga on see teine veebruar. Siis külastan enda vana kooli, annan füüsika õpetajale ta raamatu, mis võimaldas mulle siia tuleku ja ehk ajan juttu mõne kalli sõbraga pudeli ümber, kui nad mõnitavad mu uudset vanamehe staatust. Pole ise veel leppinud sellega, kui see päev lõpuks kätte jõuab siis kardan, mis kell ma jooma üldse hakkan. Trehv on muidu tore koht, eilne joodud õlu oli tolle päeva kõige meeldivam, teenindajad on lihtsalt nii ebaeestlaslikult lahked, et sul on lausa rõõm seal juua, massive aura. Seal on ka muusikaks soul blues ning rock-i alaliigid, seega ideaalne koht enda vanuse täitumist tähistada. Tulevad need, kellel meeles on, sest kutseid ma ei tee, pidulauda ette ei telli, lihtsalt joon seal niipalju maitsvat õlut, kuni raha jätkub. Sõbrad on need, keda huvitab mu asukoht tol päeval ning sama linna kattuvusel ka kokku tahavad saada. Minu visioon vähemasti asjast, eks reaalsus näitab, kas joon üksi või mitmekesi. Arvuti aku näitab 15 minutit aega, seega praeguks pean lõpetama, aga tore oli enda mõtteid üle pika aja jälle kirja panna, üritan traditsiooni hoida kõrgel ning meenutada meenutusi, et pärast hiljem oleks hea lugeda. Detailselt ma oma eksamihindeid ning muu sellist jura kirja ei pane, vaid huvitavamaid juhtumisi. Ei tea, kas see lubadus tegi nüüd asja huvitavamaks või mitte, aga kirjutan jätkuvalt enda heaks, et sõnapaarid ning väljendused värskelt meeles püsiks, nende jaoks on omakorda olukordi vaja.

Cheers.

~ kirjutas boredoflife &emdash; jaanuar 12, 2012.