Depreciation
November läheb nii kiirelt, aga iga hommik on nagu pic related. Nüüd, kus kuuldavasti põhjas tuli lumi maha, hakkab äkki siinmaal ka külmemaks minema, saaks ometigi oma saapad jalga. Igatsen neid, samas peaksin juba praegu kingaviksi ostma, et neid iga päev läikima lüüa, nii kenad on lihtsalt. Fuark.
Nädalad on meeletu kiirusega läinud, aga see ongi vist Novembri võlu. Nagu unenägu, ainult et keskmise 7 unenäo kohta ööpäevas elad seda 30 päeva (Või oli see 31?). Elu akadeemilises mõttes kergemaks ei lähe, pigem leiadki vaba aja sisustuseks õppimise. Teemad on tegelikult huvitavad, ma ainult mõtlen, et miks siis keskkool nii lebo oli, see vahe tundub nii hüppeline olevat, asju vaadatakse palju laiemalt. Jäädes ainult keskkooliharidusega inimeseks, saaksin ikka südamerahus öelda, et ma ei tea mitte sittagi maailmast. Kui just raamatutega ennast ei hari. Raamtud dawg. Kolmveerand maailma tarkusest on nende sees, 10 prossa on inimsuhetest ja üleskasvamisest ja jäägi moodustub su iseloom ja anlüüsimisoskus,motiveeritus eluga peale midagi hakata and other fancy words. Ma leian endale vaba aega, aga ei võta raamatut kätte. Peaks selle harjumuseks kujundama, samas on praegu juba trenni jõuda raske. Mitte raske, aga pole sattunud sinna mõni päev. Nüüd, kus see nädal sai viimaks lisanditega toit tellitud ,peaks olema lihtsam trenn endale harjumuseks seada. Ainult need nädalavahetused on kahtlase väärtusega. Millal on trenn ja millal on pidu. Peo all ma ei mõtle liiter kanget alkoholi ja 2 päeva taastumist, et terve nv läheks selle alla, aga sellist, normaalset, väljaminekut, paar janukustutajat kaasa. Seltskondi on erinevaid siin, kellega saab enda kursuse nalju teha seoses ainetega, kellega uurida pinnapealselt, kuidas sul läheb, mille peale sa ei oska suurt midagi kosta. Hakata pikalt enda toitumisest, õppimisest või magamisest rääkima väsitaks iga inimese ära niiet kokkuvõttev 2 lauset oleks piisav. But nope, näen igalpool vastupidist. Õnneks seda asja juhtub ainult naistel, nii palju kui näinud olen. Rääkimine on terapeudiline (thefuck sõna) nende jaoks ja kõike seda, mehed väga ei hädalda, kas pole selleks vajadust või tegelevad enda probleemidega vaikselt, ise. Ning kui näetaksegi viga inimese välimuses, siis ei taha mees alati sellest rääkida. Introverdid for the motherfucking win. Kuhu ma jäingi, väljaskäigud. Tartus on see hea, et siin on üks koht nimega Gennklubi ja nad teevad umbes kolmel päeval nädalast mingeid vingeid muusikaüritusi. Alustades Aafrika rütmidega lõpetades hea Eesti bändiga. See nädalavahetus on selleks Vennaskond näiteks. Aga, mina, oma suure reisimishimuga, lähen Tallinna. Ja seda jälle ainult sellel põhjusel, et on põhjust. Kodus on muidugi tore olla, aga kui pead 6h nädalavahetusest transpordile kulutama, kõlab see nagu ajaraisk kohas, kus lokaalid, õppeasutused ja sõbrad on <20 mindi kaugusel. Niiet, another fucking fun train ride here I come. Miks ma lähen? Sest november on teatavasti sünnipäevade aeg. Amburid küll, kes on jäärapäised, aga kui parim sõber ja paps on sellest tähtkujust, siis miski tõmbab nende poole. Ugh, paps on ikka veel kuldses keskeas, petab surma enda välimusega. Nagu ta sõbrad naljatlesid, et ta peaks spordimuuseumi panema. Kõik naljad kõrvale, on ta mulle ikkagi väga kallis inimene ja sellest sain rohkem aru, kui natuke kaugemale sain temast. Ta nõu ja otsus mind panna trenni väiksest peale tegid minust selle mehe, kes ma praegu olen. Või noormehe, kui tahad. Something like that.
Postitaksin muidugi pildi tast, kuidas ta surma petab enda välimusega ,aga meie viimased ühispildid on kuskil plaadi peal ja asuvad põhjas. Ma toon ära ja järgmine kord postitan, koos mingisuguse reviewga Tallinnas olnud peost. Nii ootan tegelikult seda sõitu, näeksin oma vennad ka vast ära üle pika aja, kelle tassidest ja kaussidest hetkel söön. Jõuan vist peaaegu iga inimese peale mõelda, kes on väärt igatsemist. Omamoodi saan nii teada, kes olid mulle tähtsad. Siis on jälle sellised LOLRANDOM naised, kes tulevad ise Tartu küsimata ja tahavad kokku saada, ometigi tundus, et enam kokku ei saa, kui saatus ühte ruumi ei vii. Elu või asi.
Kõlab kibestunult, aga vastassooga suhted ongi alati emotsioonidega seotud. Ja kui lahkuminek on järsk ja uuestinägemine ootamatu, siis satud segadusse, mina vähemalt. Oh well, toored emotsioonid vahel saavad parima sinust. Vähemalt laupäeval oli meestepäev. Mitte küll kalendritähtpäevana, aga sotsiaalvõrgustikes seda ka tähistati. Ma sain enda poolüllatuseks lilli ja isegi kooki. Üldse oli naljakas minna kohvikusse, kus sulle tehti välja. Is this real life? Oh well, äkki oldi lihtsalt viisakas. Fuck knows, aga inimesi on vahel tore tundma õppida. Enamus aja tahaks ikka vanu kontakte üles soojendada. Otseselt öelda, et tahtsin sinuga rääkida, kuna pole ammu näinud/käinud/teinud kõlab kuidagi kuivalt, aga on ka neid, kes juba kontakti ülesvõtmisel rõõmu üles näitavad. Ja see on lihtsalt imeline.
