Meet The Parents, Drink With Their Children
Ei viitsi seda 9gagi tagi ära eemaldada, perse.
Millised imelised nädalad olid oktoobri lõpuks seatud. Poleks arvanud, et oma täditütrega väljas käin, aga kurat kui see polnud üks vingemaid õhtuid too kord. Jõin esimest korda veini Tartus ja mitte ainult maitsmise eesmärgil. Aga mõnus oli olla ja peale seda juua enam ei tahtnud too õhtu. Suutsin ka enda paar sõpra viia linna parimasse kaltsukasse ja nii mõnigi leidis mõne riidehilbu endale sealt, mille üle mul oli hea meel. Kaltsukas on isegi halvamaiguline sõna, riided on suht otse Rootsist ja enamasti paar korda kantud, kui mitte tutikad. Hea on muidugi eelisjärjekorras saada riideid. Thank you new blazer (ainult musta veel vaja), thank you new dress shirt, thank you new undershirt. Võimas, võimas.
Koolitööd on aina rohkemana kasvavad, iga päev saab nüüd 2h rahus miskit õppida, olgu selleks fmp, mat füss, kõrgem matt või algebra. Samal ajal mingid hummi vennad peavad rütmimänge koostama või kirjutama lastest. Võeh, lapsed. Eelmine nädal oli enamvähem, ainus mis meeli morjendas oli FMP töö, aga mille sooritasin umbes täpselt nii, kuis arvasin, eks varsti ole tulemusi kaeda. Peale seda sai aja maha võtta ja vaadata, millega tegelevad soome-ugri tüdrukud. Soojendatud sai vististi kõige vingema arstirühmaga esimeselt aastalt. Ja no muidugi, kuna sealhulgas oli venelasi, kes on joomisega üks lahkemaid rahvaid, keda tean, siis sai ka üks viinaklõmm võetud nende tervisele. Tundub, et aitas, kuna hiljem nad võitsid kasti õlut ja siidrit rebastepeol. Mul on ikka võimeid.
Smugridega pidu oli jah. Algus oli selline, et mõtlesin, et peab vist väga palju alkoholi jooma, et asi meeldivaks läheks. Seetõttu veetsin esimese poole pmst õues suitsetades Siimuga, kuna sees polnud meeldivat seltskonda. Siis leidsin Ingeri, või tema leidis minu ning jõime sina sõprust viimaks. Teiste sõnul, peo ajal, lampi või et niisama külge lüüa öeldi, et ta on meie kursuse kõige kenam tüdruk/isik, ma ei mäletagi. Ja kui talle teist korda öeldi seda, siis ta näitas näpuga minu poole ja ütles, et mina olen. Olin õnneks enda mõtetes ja ei pannud tähele, et tehti kompliment vms. NEWAYS Siim pääses varsti muusika kallale ning peale esimese loo pealepanemist hakkas üks tsikk kohe tantsima ebamääraseid liigutusi ja vaikselt saadi aru, et their music is shit. Vaikselt tekkis mingi ring ja inimesed hakkasid demonstreerima oma tantsuliigutusi. Siinkohal võtan muidugi mütsi maha Madise ees, fuck short people and their dancing skillz. Vähemalt sain ühe liigutuse eest propsi, mille üle sai füüsikute nalja teha dualistliku printsiibi kohta. Üldse see töö kummitas terve õhtu, lamekad naljad füüsika kohta olid igatepidi. Kui üks mehepoeg oli ka parajas joobeastmes, siis tuli ilmsiks, et Newtonil on ka neljas seadus: Ükskõik, kui palju sa raputad, viimane tilk tuleb ikka püksi. Dammit Newton, why you so smart. Alkoholi koguse konstantsel vähenemisel ilmnes, et oleks aeg edasi liikuda. See ei tähenda, et saad kellegist üle või midagi, vaid edasi linna minna, kohalikud lokaalid ette võtta. Saime neljase bandega minema sealt, ma keerasin poole pealt mujale ja teised läksid linna edasi. Järgmine hommik ei jõudnud üks kohale ja ülejäänud 2 olid peadpidi laua peal ja kuulasid loengut. Aga üldiselt oli see üks lõbusamaid õhtuid. Verru läks edasi geograafide peole, olles ise endine graaf. Muidu oleks ta koju saatnud sealt kaugelt korbimajast. Ja kolmas normaalne tüdruk kursuselt 10nest võimalikust ei tulnud peole, seega rohkem naisi polnud seal minu jaoks. Reede hommik oli noice, sain ilusti üles ja õigeks ajaks loengu. Siis unustasin ära süüa ja 7 tunni pärast tundsin, et maomahlad hakkasid tööle. Hiljem sigaretti läidates tundsin, kuidas suus hakkas sülg tekkima, kui pabeross huulte vahele läks. Keha arvas, et saab nüüd süüa. Aga aega läks natuke kauem söögiga. Suht huvitav tunne oli söömata olla ja hiljem täiskõhuga olla, pani nagu hindama seda tunnet. Kuigi uni oli kärme tulema peale seda. Sain ka ühe telefonikõne papsilt, palju uuriti, oldi väga murelik, endal oli halvem olla peale telefonikõne, mis pidi küll selgitav olema. Järgmine päev tahtsin helistada, aga ema helistas hoopis mulle. Kinnitasin, et kõik on normps, kuigi vahel tundub, et paremgi kui normps ja puhkasin edasi nädalavahetusel. Liiga palju isegi puhkasin, nüüd pressivad koolitööd uksest ja aknast sisse. Ja mind huvitab trenn, kuidas ainult saaks seal valu anda, et järgmine päev lihased valusad oleksid. Tähelepanu suunda pean muutma. Mõtlen natuke kaugelt ette, võtaks hoo maha. November ikkagi. Aitas muidugi see, et lugesin puhtjuhuslikult artiklit “Olen inimene, kes armastab novembrit” ja nõustusin pea kõigega. Oli rohkem talurahva moes, et tööd tehtud, kuigi mul alles on need ees jne, aega ei saa veel maha võtta, et hingi pühitseda ja mõelda ja tänulikud olla suhetele. Aga küll jõuab. Peab jõudma. Mida lähemale talvekuudele kalender nihkub, seda rohkem lähevad ka mõtted stipi peale. Peaks pingutama raisk, kuigi kardan eap-de vähesust. Raske.
