Doesn’t Everyone Call A Knittedy Wittedy Sheepity Sleepity A Sweater?
“Sul on ilus kell” – “See maksis sada krooni”
“Sul on kena särk” – “Sain selle kaltsukast”
Ja nii edasi. Kasutades populaarset otsingumootorit Google sõnadega “inability to accept compliments” tulevad erinevad low self-esteem leheküljed. Mis te teete nalja või? Mul pole seda asja peale seda, kui märkasin, et naistele olen meelisobjekt. Ja ka nendega seostuvad interaktsioonid. Enough of about that.
Esimesed kontrolltööd on olnud, ainukese erandiga kõrgema mata kaatee olen tulemused kätte saanud ning need on olnud vastavad. Can’t complain, can do better. Rohkem olen enda aega sisustanud rohke magamise, hea raamatu ja vastava seltskonnaga. Arstid on lahedad inimesed, okei, aegajalt nad teevad ladina keeles nalju ja siis sa võid lihtsalt pudelit pruukida, kuid enamus ajast sa naerad kaasa. Võib-olla on lihtsalt tore intelligentsete inimestega koos aega veeta, kes tahavad 6 aastat inimest tundma õppida, mittepsühholoogilisel viisil. See nädal algas uus aine, Matemaatiline füüsika. Õppejõud on noh… ka tudeng. Juba mitmendat korda räägib ta endast sama ebahuvitavalt ning ma pole ikka aru saanud, kas ta tahab saada õpetajaks või mitte. Kuigi ta pisikõne, et hakake õpetajaks, mõjutate niipaljude inimeste elusid jms. mõjus mulle niipalju, et hakkasin fantaseerima enda elust õpetajana ja milline badass ma oleks sellisena. Mõistagi kuhugi mujale ma ei läheks, kui enda vana keskkooli. Tundub kodune n shit ja olen suht kindel, et praegune õpetaja paneb pillid kotti see aasta (mitte mustas toonis). Oskaks ma ka nii stoilise rahuga puust ja punaselt ette kanda, mis kuradi asi on magnetism, kuidas venelased saatsid koeri kosmosesse ja kuidas jaanimardikaid oli topelt, kui kõrtsist olin tagasi tulnud füüsikute suvepäevadelt. Olen mõelnud korraks külastada vana kooli, aga tundub vara. Samas kui 3 aastat hiljem minna ei mäletagi enam keegi, kes ma olin.
Põrgates tagasi pärisellu, siis nädalavahetuse olin ma Tallinnas. Rongisõit algas juba kell 2 päeval ja tuleb välja, et i fucking love train rides. Muidugi on see armas, kui keegi sul õla peal magama jääb ja värki, aga ilm oli ka ilus, puudu oli ainult üks viisijupp, kuid see sai teoks tagasisõidul. Tallinnas olles väljas ma ei käinud, kuna polnud isu, aga nägin kõik enda vajalikud inimesed ära ja selle üle olen õnnelik. Samas esimene seik Mustas Puudlis pool tundi peale Tallinnas olemist võttis ka kohe lootuse, et seal maal midagi normaalselt saab, olgugi hindadega nagu on. Vähemalt oli tore näha enda sõpra rage’mas. Ilm oli küll külm ja seepärast on mingi nohu jääk veel ninas, aru ei saa miks ta ära ei kao, mul on neli erinevat rohtu, mida päivas võtta. Kummaline oktoober. Õnneks see saab varsti läbi ja siis on ainult hea kuu.
